öist kõrbe täitev tume ajuliiv
mind mõneks tunniks päästab sellest seegist --
siis pragiseb mus jälle igav viiv --
aeg toitub silmis hubisevast leegist

see siin on luuletaja hooratöö
mis täidab siiski tühja elukeste
pea haihtun aega nagu öhe öö --
sääl vaikuses vehib oma tummažeste

tean mõni valguskiir ei tunne varju
ja mõni sõna muudab inimtõu --
kõu murendab kord linna kiviharju
ning paljastab öötaeva vaikusjõu