Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.