Võru rajoon on mäletatavatest aegadest olnud väravaks suhtlemisteel meie idanaabrite venelaste ja lõunanaabrite lätlastega. Tihedad sidemed eesti ja slaavi hõimude vahel kajastuvad Pihkva kroonikas, kirja pandud ligemale 1000 aastat tagasi. Peamised ühendusarterid olid Võhandu ja Piusa jõgi. Rajooni idapiirkondades on säilinud kahe naaberrahva ühiseid matmispaiku. Lätlaste ja liivlastega peeti ühendust mööda Mustjõge ja Koivat. «Kroonikateks» on arvukas asulakohad ja kääpad, alates juba nooremast kiviajast. Neid on rohkesti Mustjõe, Võru järvede ümbruses ja Võhandu jõe kaldail. Nimetatud veeteid mööda sattusid siia maile araabia mündid ja merevaigust ehted, mis arheoloogilistel väljakaevamistel päevavalgele tulnud.
Arheoloogilised muistised võimaldavad meil heita pilku sajandite ja aastatuhandete taha, õppimaks tundma tolleaegsete inimeste eluolu, nende tööriistu, ehteid ning tavasid.
Käesolevas matkajuhis püütakse juhtida tähelepanu mälestistele, mis kajastavad rahva vastuhakku orjastajatele, ta püüdlusi vaimuvalgusele. Meenutatakse Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sündmusi ja 1940. aasta sotsialistlikku revolutsiooni, Suure Isamaasõja lahinguid ja sõjaprustuste kõrvaldamist ning sotsialistliku ülesehitustöö sihtjoonte kujundamist.
Lugeja saab ülevaatliku pildi tänasest nõukogulikust Võru rajoonist, paikkonna üha kaunimaks muutuvatest palgejoontest, majandus- ja kultuurielu tõusvast tempost.