Miks aastal 1987 süttis just Võrus säde, millest lahvatas üle-eestiline vabaduseleek, jääb põnevaks küsimuseks ajaloolastele. Kas on temperament vaid paarsada kilomeetrit Tallinnast lõuna poole nii palju tulisem? Või on väikelinnas, kus kõik tunnevad kõiki, lihtsam oma ideedele järgijaid leida?
Impulss, mille Võru noored andsid oma tegevusega Vabadussõjas langenute mälestuse säilitamiseks, oli, võib-olla tahtmatultki, määrav järgnenud sündmuste kujunemisele.

Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 ajalugu algab kuupäevast 9. oktoober 1987, mil kolm Võru töölisnoort, 20-aastane Argo Männimets, 17-aastane Meelis Ivask ja võrulaste jaoks punkarina tuntud 19-aastane Ain Saar käivitasid pöördelise protsessi. Neil polnud kavas muud, kui avaldada austust Vabadussõjas langenud sõduritele. Tänaseks juba ajalukku pööratud leheküljele jäänud ettevõtmine tõi aga Võrule ja kogu Eestimaale kaasa midagi suuremat. Poiste ettevõtmine vallandas ahelreaktsiooni, millel oli oma osa meie riigi taasvabanemisprotsessis.

Selle raamatu eesmärk on esile tuua just Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 tööd ja panust Eesti vabanemisel ning tutvustada meie aktiivseid liikmeid. Seepärast lähtume eelkõige omaenda vaatenurgast ja seisukohtadest. Meie soov on tõsta esile neid, kes andsid oma panuse Kolonni töösse, mitte aga näidata näpuga oma toonastele vastastele.