Isegi kui ma oleksin sunnitud veetma oma ülejäänud elupäevad pööningukambri nurgas nagu ämblik, ka siis oleks maailm minu jaoks endiselt suur, seni kuni minuga on mu mõtted.

Soovides elada iseenese ja loodusega kooskõlas, ehitas 28-aastane Henry David Thoreau (1817–1862) Waldeni metsajärve kaldale väikese onni ning veetis seal «kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva». Sellest kogemusest sündis teos, mis on ühtaegu looduskirjanduse pärl, mõtisklus inimeseks olemise üle, aga ka teravapilguline moodsa maailma kriitika. Erakordse vaistuga on siin sõnastatud küsimused, mis on põletavad tänapäevalgi. Need on küsimused metsiku looduse, tsivilisatsiooni ja inimese hinge vahekorrast.

Innustav, särav, trotslik ja vaimukas «Walden» kuulub vaieldamatult maailmakirjanduse kullafondi. Ilmumisest alates on see teos inspireerinud arvukaid põlvkondi, mõjutades mh nii Mahatma Gandhit kui ka Lev Tolstoid.

Eestikeelsele uusväljaandele on saatesõna kirjutanud Valdur Mikita.

«Walden» on suurepärane raamat andmaks edasi ajahetkede ja hingeseisundite vaheldumist läbi kevade, suve, sügise ja talve. Püüda päikesetõusu aegu metsajärvest haugi ja ahvenat, kuulata kevadise jää ärkamist pikast talveunest, imetleda sügiseti järvepeeglis leegitsevaid punaseid vahtraid ja pista sealsamas suhu peotäis sinikapõõsast roobitsetud marju – kõik, mis toimub Waldeni järve kaldal, võinuks sama hästi juhtuda ka Valga- või Virumaal.

Valdur Mikita