Kui andekas eestlasest teoreetilise füüsika teadlane Martin satub kahe sõdiva suurjõu huviorbiiti, tuleb tal ajaga võidu joostes viia ellu vanaisa Voldemari alustatud ning tema enda edasiarendatud teooria, mille abil saata hoiatav sõnum mitmesse ajajoonel asuvasse punkti minevikus.
Romaani ajaloolised sündmused on tegelikkuses aset leidnud, kuid peategelased on väljamõeldud.
Nii minevikus kui tulevikus aset leidva loo sündmused algavad aastal 1940, mil Pärnu organist ja hobiteadlane Voldemar jääb juhuslikult silma Saksa luurele seoses eestlase innovaatiliste, Einsteini ja Tesla vaimus ideedega ajast, ruumist ja valgusest. Voldemari seiklusrikas elujätk viib ta kord ühe kord teise võimu alla ning kui mees on teooriaga peaaegu toimiva lahenduseni jõudmas, saabub reetmine, vangistus, piinamised, sunnitöölaager jne.
Fenomenaalse haridusteega Martin jätkas vanaisa alustatud teooriate arendamist. Ta kaitstes 2041. aastal väitekirja, mille peamiseid teese – võimalus saata sõnumeid ajas tagasi – jõuab reaalsete katsete faasis läbimurde künnisele, kui avastuse potentsiaalne hindamatu väärtus jääb silma kahele teineteisega sõjajalal olevale suurvõimule. Need on Euroopa Föderatsioon oma Põhja-Ameerika liitlastega ning neile vastanduv Venemaa ja Hiina ühises mõjusfääris tegutsev mõjuvõimas Konglomeraat.
Jälitamiste, kahtlustuste ja põgenemiste virr-varris püüab Martin katsetusi jätkata, mõistes, et üksnes temal on «niidiots» vältimaks 21. sajandi ÜRO väärotsuste tõttu esile tõusnud sünge maailmakorra kataklüsme.
*****
Kalev Vilgats (ajakirjanik) ning
Asso Kommer (sõjaväelane ja poliitik) on lugemise järel raamatust kirjutatud nii:
Kalev Vilgats: Autorid on kokku seganud kange kokteili reaalselt ajaloos toimunust, maailmas juhtuda võivast ning ulmest, mis kompab usutavuse piire. Pärnakana meeldib mulle mõistagi kohavalik. Asso Kommer: Raamat, mis on tulnud natuke vara või natuke hilja. Eakaimad lugejad leiavad ajalookilde, mis meenuvad nooruspäevilt, noorimad tulevikusähvatusi arvutiekraanilt, keskmised koju tulevad ja meenutavad Leo Kunnase «Sõda 2023. Taavet. Koljat».
Tegelaste jälgi võib otsida Pärnu tänavatelt, Läti võsast, Köningsbergi tellistelt ja Britannia udust. Ajalooteadmised lisavad lugemisele veel ühe väärika kihi, aga ei tohi unustada, et piir tõestisündinud sündmuste ja autorite fantaasia vahel vonkleb vandenõuteooriate ja soostunud metsade vahel. Ka tegelaste prototüüpe on otsitud Nürnbergi arhiividest ja Sirtsu soost – lugejale jääb piisavalt ekslemisruumi, et ära tunda just See Inimene. Täna, 26. veebruaril 2022 neid ridu kirjutades pole päris kindel, kas 2023 on käes või edasi lükatud.
