Torm märatses maja kohal. Tumedad vihmatriibud langesid suvisele murule. Järsud tuulehood painutasid pajusid, rebisid parkmullapuid, raputasid jalakaid. Äike oli nüüd nii lähedal, et mürin kostis välgusähvatustega peaaegu üheaegselt, tehes lõpu pimedusele ja vapustades vaikust. Sinaka valguse odad, kolmhargid ja maokeeled näitasid lühikeste hetkede vältel tuules painduvaid puid, maapinnale langevat vihma ja tumedat, kiire vooluga jõge künka jalamil, kus asus maja.
Peter Sanford kaalus jalaka all vihmavarjus seistes, kas välk võiks teda tabada. Suurepärane, mõtles ta, kui kolm välgusiugu üksteisest läbi põimusid ja muruplatsi teises otsas puude vahele kadusid. Hetk hiljem raksatas kõu. Liiga hilja kattis ta kõrvad kätega, pea kumises valusalt valjust piksemürinast.