Martin Veinmann on siin raamatus kirja pannud oma kogemused ja põhimõtted ligi poole sajandi pikkusest näitlejakarjäärist Eesti Draamateatris ning veerand sajandi pikkusest tööst kõneõppejõu ning kõne- ja suhtlemiskoolitajana.

Miks ühte esinejat kuulame huviga ja teist mitte? Miks üks info jätab ükskõikseks, teine aga mitte? Millest tekib esinemishirm? Millest sõltub enesekindlus? Aga kuidas oma enesekindlusega mitte rikkuda suhteid kuulajaga?

Mida meil on õigupoolest karta - iseennast ja oma sobivust, suutmatust mõtet selgelt väljendada või kuulaja kohtuotsust? Miks peaks kuulaja meid üldse kuulama ja kuidas saavutada kontakt? Kuidas hakkama saada raadio- ja teleesinemistega, kus sõnum peab jõudma veenvalt kuulajateni, keda me ei tunne ega näe? Kuidas oleme võimelised kohanema, kaotamata oma etteaste eesmärki? Mis on üldse kõnelemise eesmärk ja millest meie kõnelemine koosneb?

Saame teada, mis on MINA väärtustamine, MÕTTE väärtustamine ja KUULAJA väärtustamine ning miks kõnelemine on nii enese väljendamine kui ka dialoog.

See raamat pole mõeldud üksnes neile, „kes ei saa sõna suust" või kellel „pole midagi öelda". Autor loodab, et ka need, „kes ei saa pidama", kes on harjunud teisi „surnuks" rääkima ja kes imestavad, miks nende meelest õigeid mõtteid täis kõne ei mõju, avastavad taas, mis kõnelemine tegelikult on.