Lugu räägib noorest naisest Merilist, kes sestpeale kui mäletama hakkas, on unistanud oma kodust. Teekond lastekodust täiskasvanute maailma on kulgenud käänuliselt, ent läbitud õppetundide abil saab Merili sama hästi või pareminigi hakkama kui paljud päriskodudes kasvanud eakaaslased.

Ja Merili sugupuu? Ta ei tea sellest midagi, kuid asub uurima. Kangutab avali saladused, mis tema saatust sünnihetkest alates kujundasid, laob jupphaaval kokku oma perekonna pusle.

Ent kuni selgub tõde, on lastekodukaaslane Jaanika ainus inimene, kellel on koht tema südames. Sõbranna toel lepib Merili teadmisega, et enam ei saa teha midagi muud kui andestada. Aga kuidas saab unustada ja andestada aega, mil ainsaks lohutajaks oli kaisuloom? Kaisukas, mis oli pisaratest niiske, kui laps uinudes üksindusest nuttis. Kui igatsus kallistuse järele oli nii suur, et tekitas füüsilist valu. Kui ei saanud aru, miks karistatakse selle eest, mida pole teinud. Kui ei teadnud, kuhu kuulud, ja kui oli teadmine, et mitte kusagil pole sinu jaoks kohta. Mitte kellegi juures.

Siiski tõdeb Merili lõpuks, et tal on, mille eest lastekodule tänulik olla. Lastekodule ja kõigepealt iseenda sihikindlusele. Lea Jaanimaa seni ilmunud raamatud: „Tagurpidi valed“ (2011), „Tule eile meile“ (2012), „Kuidas, palun?“ (2013), „Äratundmishirm“ (2014), „Maya“ (2016), „Vikerkaare taga ja ees“ (2017), „Maya ja värvid“ (2018), „Jõulud juulis“ (2020).