Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna Õdedekooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule... Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.