Luuletaja ja esseisti kaheksas luulekogu paistab silma oma rahu- ja harmooniataotlusega, sisemise selguse ja puhtusega; selles kõneldakse igapäevasest elust, ent hariliku ja üksiku tagant tõuseb seos üldise, suurega. Autori luuleteksti vaheldavad mõned luuletõlked (Li Bo, Harry Martinson, Bo Carpelan, Petronius, Sappho) ja eesti rahvalaulud, aidates luua luulesilda eri aegade ja mõttesarnasuse vahele.

***
Aiaasemel oli paar raagus sõstrapõõsast
ja sirelit. Tee läks edasi mäkke
ja viis lagendikule, mille ääres
kasvas üksik lodjapuu, okstel
veel mõni punane marjakobar.
Nad olid mõnusalt hapud.
Külm oli neid näpistanud.

***

Nii ammu pole näinud ja ometi
tunneme teineteist ikka ära -
vahtraleht, kaseleht, tammeleht.