Ta oskab teha omletti ja pannkooke. Ta koristab vabatahtlikult kööki ja vannituba ja ta enda tuba on pealtnäha korratu korra musternäide. Ta oskab luua pesa, kuhu ta sobib nagu valatult, nii et oma kiires elus sa mõnikord kadestad seda oskust, seda võimalust. Ja sa ei taha, et see kusagile kaoks. Ta on minu, sinu laps, kes on kasvanud nii suureks, et on aeg hakata oma elu elama. Ja ühekorraga sa mõistad, et on nii palju asju, millest sa ei ole selle paarikümne koos elatud aasta jooksul eriti rääkida jõudnud või pole selleks aega olnud või pole parasjagu osanud. Elu, lõppude lõpuks, on lõppematu ringkäik, ja me isegi alles elu õpilased. See raamat siin on kirjutatud ja pühendatud minu tütrele, kõige ilusamale asjale, mis ma elu sees teinud olen. Olen kakskümmend aastat temaga koos kasvanud ja temalt meeletult palju õppinud. Need siin on asjad, mida ma tahaksin, et ta kindlasti teaks, kui ta seal kusagil maailmas omaenda elu elab. Ta juba teab, et mis ka ei juhtuks, mina olen tema jaoks alati olemas. Alati.