Luulekogu nimiluuletuses ütleb autor, et õnnelikke lõppe ei ole olemas mujal kui muinasjutus. Nõnda jätabki ta luulelugejale, kellel läbida omaenda elumuinasjutt, toetuseks kuus erinevat meeleolu kandvat tsüklit. «Õnnelikku lõppu» saab läbi lugeda ühe hingetõmbega, kuid selle keelemäng avaneb täiel määral, kui lugeja ise arutleb parajasti eesti keele nükete üle (tsükkel «Eesti keeles»), otsib toetust endasse süüvimisel («Omaette»), laseb end kanda seltskondadest, suhtlemisest («Hulgakesi»), meenutab suvepäikest ja suviseid töid («Suvi vanas aias»), leiab end vastandumast kellelegi või millelegi mitte eriti sõbralikule («Võõraks saamine») või vaatleb elu edasiminekut lastes ja lastelastes ning jagab selleks oma elutarkust («Elulaul»). Nõnda võib sellest kogumikust saada raamat, mida ikka ja jälle riiulist lehitsemiseks võtta.