«Oli õhtupoolik südasuvel, heinakuu alguses.
Mõned päevad tagasi oli õpetaja Aarnio kirja saanud vanalt üliõpilaskaaslaselt, Olavi Kalmilt, kes oli teatanud, et ta laevaga siia tema juure tuleb suve viitma. Sellepärast oli ta läinud venega laevale vasta.
Elli, tema naine, oli koju jäänud maja järjestama sellesse korda, mida haruldase võõra tulek nõuab.
Kogu päeva oli ta ses toimetuses askeldanud, toa riistu puhastanud, raamatuid saali laual korraldanud, vähe pilta albumis vahetanud, kardinaid seadnud uutesse voltidesse, pühkinud tolmu lillede lehtedelt ja pannud värsket vett vaasidesse. Siis oli ta puhastanud omad riided, viibinud puhu aega peegli ees ja vaadelnud ses oma nägu ja kasvu. /.../
Kas ta saab enese siin koduse tundma? mõtles ta aknast välja vaadates üle põldude ja järvede.
Tema oli minu esimene õige armastus ja minu esimene suur pettumus. Ja nüüd tuleb ta siia ja on siin juba täna õhtu!»