M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.

E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased.