Martin Oja kolmas luulekogu «Öö lainetel surfajad» ilmub pärast kümneaastast pausi, vahepeal on ilmunud Ojalt küll lühiproosa kogumik, kuid luulet avaldab ta pigem harva.

Tekstid on valminud pikema aja jooksul, sellegipoolest moodustavad nad terviku, kus on nii õrnust kui teravust, pikki loitsiva rütmiga ridu ja nappust. Melanhoolsemad meeleolud vahelduvad irooniliste tähelepanekute ja mõtisklustega; kujundid on meeldejäävad, need on öö lained, mis rändavad lugejani kord pehmelt, kord mere maskuliinse jõuga.
Carolina Pihelgas