«Ööde inimene» ärkab hämaras, uurib uinumata.
Sisekaemuslikud, kohati müstilise alatooniga luuletused käsitlevad konflikti ja dialoogi pimeduse pehmuse ning mõistuse teravuse vahel, avades ukse ööde salapärasesse ja mitmetahulisse maailma.
Viimase dekaadi jooksul metsadest ja eraklikest aastatest korjatud mõtted puudutavad elus olulise otsingut ja selle unustamist, ööde ilu ning valu, esivanemaid ja loodust.
Ajatute teemade uurimine on isegi olulisem muutlikel ja keerulistel aegadel, et mõtestada olevikku ja iseennast, sest
põigelda ei või
muistse seaduse kirjast –
kiusatus kestma jääda
suurem on surmast
