Lootes võõrutada 14-aastase Bobby tema Dublini-elust, mis on täis mõtlematut vägivalda, uimasteid ja autovargusi, viib Bobby ema perekonna elama vanasse kiibakasse maamajja. Valulise teravusega on kirjeldatud Bobby ängi ja lakkamatuid tülisid emaga, lisaks millele kuuleme sosinal kõneldud lugusid vana maja eelmistest asukatest – abielupaarist, kes tappis oma lapse, kuna uskus tolle olevat haldjate vahetuslapse.
Kate Thompson põimib surnud lapse loo mängleva kergusega süžeeliini ning Bobby kuritegeliku noortekamba hulljulged kihutamised ärandatud autodega ja tema hilisem muutumine (usutavad esimesed sammud ja rängad tagasilangused) võivad lugeja niivõrd kaasa haarata, et see judinaid tekitav alamteema jääb varju. Kuid siiski mitte täiesti, sest öösiti majas käiv nähtamatu külaline valmistab Bobbyle muude tähtsamate probleemide kõrval siiski pidevalt peavalu.
Lugu lõpeb mõnevõrra ootamatult, annab aga tähelepaneliku lugeja jaoks kogu sündmustikule uue tähenduse. See omapärane, ühtaegu peenekoeline ja brutaalne romaan on noortepõneviku haaravas laadis pajatatud avameelne lugu täiskasvanuks saamisest.
