«Ühe lapse elu tahaksin kirjeldada selles raamatus, et näidata, mida Jumala arm juba lapses võib korda saata. Vahest paneb see mõnegi isa-ema seda suurema truuduse ja seda usinama palvetamisega oma lapsi Issandale pühitsema. Vahest ka mõnigi kooliõpetaja ja pühapäevakooli-õpetaja näeb sellest, et ei ole asjatu töö Jumala sõna seemet külvata laste vastuvõtlikke südameisse. Vahest ka mõnigi, kes loeb selle raamatukese, äratatakse selle läbi oma südant ja elu juba varakult Issandale andma. See oleks kauneim vili, kui selle lihtsa, elu järele jutustatud loo läbi mõned hinged mõjutatakse end Issandale andma ja Tema jüngriteks saama. Siis sobiks väikese Werneri kohta sõna: «Õiglaste mälestus jääb õnnistusse», ja teine: «Ehk küll ta on surnud, räägib ta veel.»
Ernst Modersohn, 1911

Johannes Aaviku tõlge on valminud raamatukese 17. saksakeelse trüki põhjal.