Oma neljandas raamatus räägib Édouard Louis oma emast, kes veetis suure osa elust vaimses ja füüsilises vaesuses, kannatades korraga nii klassilõhe kui ka maskuliinse domineerimise all, kuid ühel päeval neljakümne viie aastasena tõstis selle elu vastu mässu, põgenes ja lõi endale uue eksistentsi vaba naisena. «Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» ongi selle vabanemise lugu. Kuid lisaks ütleb autor: «Nüüd ma tean, et see, mida nimetatakse kirjanduseks, on üles ehitatud selliste inimeste elude ja kehade vastu nagu mu ema oma. Nüüd ma tean, et kirjutada temast, kirjutada tema elust, tähendab kirjutada kirjanduse vastu.» Ning luues uue žanri, millel veel päriselt nimegi pole – seda on nimetatud näiteks «lüüriliseks sotsioloogiaks», «kollektiivseks autobiograafiaks» ja «sotsioloogiliseks fiktsiooniks» –, soovib see tuua imaginaarsesse ruumi ka väljajäetud, lõpetada domineerimise ahelad ka kirjanduses, olla mitte paljas fiktsioon, vaid ka aktsioon.

Édouard Louis (snd 1992) on üks tähtsamaid praegusaja prantsuse kirjanikke. Ta tuli kirjandusse 2014. aastal oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga «En finir avec Eddy Bellegueule» («Aitab Eddy Bellegueule’ist») ning on sestpeale käsitlenud peamiselt autobiograafilisi ja perekonnaloolisi teemasid, kuid avaldanud ka kirjandus- ja kunstiteoreetilisi tekste. Eesti keeles on temalt varem ilmunud «Muutuda: meetod» (tlk Tõnu Õnnepalu, Varrak 2024) ja «Kes tappis mu isa» (tlk Heli Allik, Varrak 2025).