See lugu on minu varalahkunud pojast Robertist, aga ka minust ja minu perest. Robi elu oli kiire ja kirev, eluküünal põles täisleegiga ja kustus suure pauguga. Kahju, et tema viibimine siin nii lühikeseks pidi jääma. Olen väga tänulik, et see kaunishing minu oma emaks valis ja seeläbi mulle 32 aastat palju rõõmu tõi, mille eest eest talle tänud, lõpmatu armastus ja head soovid sinna, kus ta iganes viibib. Jääb lootus, et ta kunagi peale hingekosutust kaugelt päriskodust naaseb või ongi seda juba teinud ja taas saab keegi tema olemasolust osa. Kui muutlik on siiski elu, võtab ja annab ja jälle võtab, kuni elame.