Kärt Hellerma jutukogumikus on neliteist autobiograafilist lugu, mis sisaldavad jäädvustusi autori lapsepõlvest, noorpõlveajast ja tänapäevast. Neis põimuvad kord tõsisemas, kord kergemas laadis eri ajastud ja elukihid. Raamatus leidub nii nostalgiat kui ka huumorit, lähedast suhet loodusega, niisamuti pilguheite viisidele, kuidas kohaneb tundlikum natuur muutunud ühiskonnaga. Olgu need pildikesed lapsepõlvest, meenutused noorusromantikast või kujundimängulisemad lood – peaaegu kõiki kannab soov rajada sild mälestuste ja praeguse hetke vahele.
Kogu iseloomustab hästi järgnev katkend kogu avaloost «Muruniitja»:
Kogu see aeg tuli jälle tagasi – see aeg, see pildistik. Kuidas ma tohin neid pilte prügikasti viia? Anna andeks, mu lapsepõlv! Me ei saa ju maja alla muuseumi teha, vabandasin korduvalt mõttes, kui järjekordne prügikott täis sai.
Sahvris hoitud mustapesukorvid, ämbrid ja mannergud, lapsevann, roheline pesukeetmise pott, isa vanad saapad ja portfellid kunagiste konverentsibrošüüride ja ettekannete koopiatega. Hulk koltunud ja kasutuid pabereid. See kõik oli mu südame küljes. Kuidas saan ma oma südame prügikasti panna? Hellalt prügikotti pakkida, prügikastikaane vaikselt sulgeda ja ära minna. Kuhu? Ma ei saanud nende juurest põgeneda, nagu ma ei saanud südant rinnust välja rebida.
