Kuis küll kerkib materialistliku ja ilmaliku elukäsituse kõrgseisus esile hingi, kes ihaldavad jumalikku elu ja otsivad täiuslikkust? Selle taga, et meie päevil tärkab taas igatsus saladusliku teoloogia, askeetluse ja lakkamatu palve järele, on jumaliku armastuse inspiratsioon.

Käesolev raamat on koostatud Athose mäe staaretsitega peetud pühade vestluste põhjal ja toob lugejani Jeesuspalve jõu, mis aitab inimesel Jumalaga ühineda. Kui inimmeel Jumalast kaugeneb, siis ta laastatakse vaimulikult, aga palve aitab meelel tagasi endasse tulla ja inimesel liikuda lootuse poole. Kas Pühakirja üleskutset «Palvetage lakkamatult» on võimalik sõna-sõnalt järgida? Siinne raamat annab tunnistust, et kristlikul hommikumaal esimestest sajanditest peale harjutatav lakkamatu palve jätkub ka meie ajal. Hesühhia (südamepalve, vaikuse-elu) mõistes on palve inimese tee jumalikustumiseni. Raamat on omamoodi süntees traditsioonilisest «Kõrbeisade ütlustest», vaimulikust autobiograafiast ning teoloogilisest traktaadist. Noor munk tuleb kogenud askeedi juurde nõu saama, vaimse elu kohta küsimusi esitama. Kahe munga dialoog toob süsteemsel, tihedal ja arusaadaval kujul esile mitme põlvkonna askeetide sajanditepikkuse kogemuse. Õpetus Jeesuspalvest on kristliku ida antropoloogia alus ning väljendab õigeusule omast avarat ja dünaamilist vaadet inimese reaalsusele. Selles inimese kutsumuse käsituses on varjul praeguse vana loomuse ületamise ja muutmise ning uue inimese sünni võimalus. Kuigi hesühhastlikku palvet on keskendunumalt harjutanud ennekõike mungad, näitab 20. sajandi kogemus, et Jeesuspalve on vajalik ka maailmas elavate kristlaste jaoks.

Raamatut olekski hea lugeda samal viisil kui Jeesuspalvet: vaikuses, üksinduses, lastes meelel südamesse vajuda; kuulatades tähelepanelikult, kuidas süda autori sõnadele reageerib: sest läbi sõna võime tunnetada vaimu.