Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus «Monument», mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse.
Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.
