Alguse sai ümarkiri prantslaste juurest, kellelt tema teistele rahvastele tarvitamiseks üle võeti.
Prantslased pruukisid alguses gootikirja tähestikku. Et aga gooti tähed oma nurgelise väljanägemise tõttu kirjutamise juures palju aega võtsid, siis tegi riigivalitsus 16. saj lõpul kalligraafidele ja eriteadlastele ettepaneku kirjatähestikku niimoodi kokku seada, et ta kirjutamise juures vähem aega võtaks ja kergem ära õppida oleks.
Ümarkiri jäi siiski ainult kalligraafiliseks kirjaks, mis mitte kõigile tema pikaldase kirjaviisi tõttu kättesaadav ei olnud. Alles 18. saj keskel töötati välja Ronde-kiri ja võeti tarvitusele laiaotsaga suled, sest senini kirjutati ümarkirja hariliku hanesule abil, mille ots praeguste terassulgede kujul teritud oli.
Saksamaal Bonni linnas asutati hiiglasuur vabrik laia otsaga sulgede, kooli ja kirjutuse abinõude valmistamiseks. Ümarkirja edendaja F. Soennecken (suri 1918. a.) õpperaamatut trükiti seal ajavahemikul 1875–1879 sada korda, mis annab tunnistust, et töö viljarikas oli.
Praegusel ajal, kus meil suur tehnika aeg ees on ja kus iga tehniline teadus tähtsat osa mängib, on tarvidus ümarkirja järele suuresti tõusnud, mida juba see tundemärk kinnitab, et minu poolt kokkuseatud ja väljaantud «Kirjatähtede kogu tehniliseks otstarbeks» mõne kuu jooksul ära müüdud sai, mille tõttu sunnitud olen praegust «Ümarkirja» uuendud kujul välja andma.
T. Ussisoo

Brošüüris õpetatakse valima keha, käe ja vihiku õiget asendit kirjutamisel ning jagatakse praktilisi õpetusi 16 näidislehe abil.