Esiti naivistlikuna näiv luule peidab endas igatsust ja haavatavust. Olen lugemisel melanhoolia ja lootuse vahel, aga jõuan lõpuks ikkagi selle «miski» sundimatult optimistliku juurde, et kõik saab lõpuks korda. Aitäh selle meeldetuletuse eest! Veronika Uibo

Ruth Maali luule on nagu lihtne õlarätt, millesse lugeja end mähkida saab. Yhe elu unenägude, tunnete, mõtiskluste, mälestuste, hinge keerdkäikude ja tärkavate lootuste kroonika. Seal on soojust ja lähedust, kõik on öeldud ausalt. [i:7774], kirjanik

Ruthi luule on südamelaul, helisedes valguses ja varjus halli – värviliste toonide sümbioosina
Ikka ja jälle libisevad luuleridadesse soojust paluma eksistentsi küsimused ja turvalisuse õrn palve olla hoitud ning armastatud.
Ruth püüab luules midrilindu. Samm-sammult jõuab ta eesmärgini. [i:121210], kirjanik

«Ütlemata sõnad tekitavad südamesse kõrvetisi…» kirjutab Amy Kitsune. Ja sõnad on nüüd välja öeldud – õnneks!
See, kuidas kirevaid tiibu kandev liblikas teab juba aastaid, et kookoni hallis kestas on tegelikult peidus elu kirevus ja sära – tuleb ainult oodata – kumab kogu luulekogust läbi. Varjunime alt välja astudes nendib Ruth, et tema salamissiooniks on julgustada noori, et nad julgeksid olla nemad ise. Õpetajana teeb Ruth seda kindlasti niigi, luulekogu avaldamine annab aga palju juurde. See avatus, millega autor on end lugejale avanud oma hinge nii valus kui rõõmus, annab lugejatelegi söakust mõelda enda pimedamad hingesopid lõpuni ja kohtuda enda tõelise minaga. Seega võib see luule olla julgustust ja äratundmisrõõmu pakkuv lugemiselamus igas vanuses inimesele: ärgem tekitagem südamesse kõrvetisi! [i:8790], õpetaja