Selle raamatu autor on üks 20. sajandi alguse Venemaa kuulsamaid kirjanikke. Humorist, kelle följetonide üle naersid nii Nikolai II kui Vladimir Uljanov. Sädelev seltskonnadaam, oma ajastu superstaar – võrratu Nadežda Teffi (1872–1952).

Tema lugu kirjeldab teekonda, mis algas 1918. a sügisel Moskvast ja lõppes 1920. a kevadel Pariisis. Koos tuhandete omataolistega rändas Teffi läbi Venemaa ja Ukraina, et põgeneda pandeemia, nälja ja mõttetu vägivalla eest. Keegi ei aimanud, kuhu saatuse keeristorm nad lõpuks pillutab. Inimeste mass tulvas mööda laguneva tsaaririigi kaarti allapoole, kuni vastu tuli Must meri. Sadamaist leiti laevad, tihtipeale pikemaks sõiduks kõlbmatud, nendega seilati kuidagiviisi üle mere. Kui õnn naeratas ja jäädi ellu, tuli uuel kodumaal alustada otsast.

Vaid kümme aastat pärast selle teekonna lõppu kirjutatud mälestused annavad hääle tervele sajanditagusele Vene põgenike põlvkonnale. Ometi pole see üksnes traagiline, vaid ka lõbus ja meeldejääv lugu. Teffi poolt rännakul kogetu on klassikaline ajastu suurte draamade taustal arenev «väike ajalugu», ühtlasi on see ka hiiglasliku impeeriumi lagunemise kirjeldus inimlike pisiasjade kaudu, mille on talletanud terane ja kogenud vaatleja.

Loe raamatututvustust Raamatukoi raamatublogist