Kui Dmitri Šostakovitš 1920ndail komponeerimist alustas, peeti teda avangardistlikuks imelapseks. Seesama silmapaistvus sai aga Stalini režiimi ajal ohtlikuks ettekäändeks tagakiusamiseks. Solomon Volkov kirjeldab, kuidas see ebakindlus mõjutas ühe 20. sajandi suurima helilooja elu ja loomingut.
Autor toob lugeja ette Šostakovitši kui «püha hullumeelse», kes söandas tõtt rääkida ka vastu võimude tahtmist. Me näeme, kuidas ta püüdis jääda truuks oma muusikale ning kuidas Stalin selle tal pea võimatuks muutis, kord tema töid keelates, kord propageerides. Samuti näeme, kuidas mitemed helilooja kaasaegsed, Mandelstam, Bulgakov, Pasternak, langesid Stalini manipulatsioonide ohvriks ja kuidas Šostakovitšil õnnestus sellist saatust vältida.