Tõlgitud raamatust „Moemaja“.

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks. Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.