Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu. Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav.

Kui sa ei usu, siis küsi oma isalt-emalt järele – võib-olla juhtus nendega samasuguseid lugusid kui Kristiinaga? Mul on hea meel, et sellele raamatule joonistas pildid mu tütar Kirke (see keskmine), kes oli väikesest peast kangesti Kristiina moodi ja teab, kuidas mõnedki lood juhtusid.
Leelo Tungal