The store will not work correctly when cookies are disabled.
Raamatukoi kasutab küpsiseid, et tagada e-poe toimimine, pakkuda paremat kasutajamugavust, mõõta e-poe külastatavust ning kuvada teile personaalseid pakkumisi ja reklaame. Klõpsates 'Nõustun', annate oma nõusoleku vajalike ja valikuliste küpsiste kasutamiseks.
2007. aastal rändab noor Edgar Roone hääletades mööda Põhja-Prantsusmaad. Ühest mahajäetud majast leiab ta tuttava kohanime. Selles nimes on õ-täht!
Romaan «Lumi Liivimaal» küsib endalt ja lugejalt: kui palju me võime usaldada sõnu, mida igapäevaselt kõnelemiseks kasutame? Vahel loome ettevaatamatult öeldud sõnaga terve uue maailma. Teine kord tundub jällegi, et kõigist sõnadest jääb puudu. Mis aga juhtub siis, kui meil lugedes kellegi ammusurnud inimese päevikut, polegi midagi peale sõnade?
Edgar jõudis ranna Pirita-poolse otsani ning ronis nüüd trepist tagasi üles promenaadile. Retuusides luukõhn mees jooksis linna suunas. Kuulates noort ennast ja toda kauget naist kõnelemas, meenus Edgarile tema raamat «Klio kimbatus»:
«Jumal tänatud, et ma ei pea kirjutama ajaloolisi romaane, milles Goethe teenijanna paneb hommikul kingi jalga. Mina, kirjanik, kes peaks oma isanda iga sõna kuulma, võtku lühidalt ja ainult kahel leheküljel kokku nende kingakeste naha päritolu, visandagu kingsepa laste kopsuhaigus ja miks lehm hommikul piima ei tahtnud anda. Kogu maailm, kogu ajastu on selles kingade jalgapanekus. Kirjanik on ajaloo teener, aga juba vana ja kõva kuulmisega. Pooli oma isanda käskusid peab ta järeldama huulte liikumisest või ise välja mõtlema. Või arvama, et kui eile sooviti tee kõrvale kõvaks keedetud muna, siis küllap soovitakse tänagi. Õnneks ma ei kuule eriti hästi, kui ajalugu mu peale karjub.»
2007. aastal rändab noor Edgar Roone hääletades mööda Põhja-Prantsusmaad. Ühest mahajäetud majast leiab ta tuttava kohanime. Selles nimes on õ-täht!
Romaan «Lumi Liivimaal» küsib endalt ja lugejalt: kui palju me võime usaldada sõnu, mida igapäevaselt kõnelemiseks kasutame? Vahel loome ettevaatamatult öeldud sõnaga terve uue maailma. Teine kord tundub jällegi, et kõigist sõnadest jääb puudu. Mis aga juhtub siis, kui meil lugedes kellegi ammusurnud inimese päevikut, polegi midagi peale sõnade?
Edgar jõudis ranna Pirita-poolse otsani ning ronis nüüd trepist tagasi üles promenaadile. Retuusides luukõhn mees jooksis linna suunas. Kuulates noort ennast ja toda kauget naist kõnelemas, meenus Edgarile tema raamat «Klio kimbatus»:
«Jumal tänatud, et ma ei pea kirjutama ajaloolisi romaane, milles Goethe teenijanna paneb hommikul kingi jalga. Mina, kirjanik, kes peaks oma isanda iga sõna kuulma, võtku lühidalt ja ainult kahel leheküljel kokku nende kingakeste naha päritolu, visandagu kingsepa laste kopsuhaigus ja miks lehm hommikul piima ei tahtnud anda. Kogu maailm, kogu ajastu on selles kingade jalgapanekus. Kirjanik on ajaloo teener, aga juba vana ja kõva kuulmisega. Pooli oma isanda käskusid peab ta järeldama huulte liikumisest või ise välja mõtlema. Või arvama, et kui eile sooviti tee kõrvale kõvaks keedetud muna, siis küllap soovitakse tänagi. Õnneks ma ei kuule eriti hästi, kui ajalugu mu peale karjub.»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/lumi-liivimaal419053Lumi Liivimaalhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/l/u/lumi-liivimaal.jpg00EUROutOfStock/ilukirjandus/eesti ilukirjandus/ilukirjandus/ajaloolised romaanid415412102007. aastal rändab noor Edgar Roone hääletades mööda Põhja-Prantsusmaad. Ühest mahajäetud majast leiab ta tuttava kohanime. Selles nimes on õ-täht! <br /><br />Romaan «Lumi Liivimaal» küsib endalt ja lugejalt: kui palju me võime usaldada sõnu, mida igapäevaselt kõnelemiseks kasutame? Vahel loome ettevaatamatult öeldud sõnaga terve uue maailma. Teine kord tundub jällegi, et kõigist sõnadest jääb puudu. Mis aga juhtub siis, kui meil lugedes kellegi ammusurnud inimese päevikut, polegi midagi peale sõnade? <br /><br /><br />Edgar jõudis ranna Pirita-poolse otsani ning ronis nüüd trepist tagasi üles promenaadile. Retuusides luukõhn mees jooksis linna suunas. Kuulates noort ennast ja toda kauget naist kõnelemas, meenus Edgarile tema raamat «Klio kimbatus»: <br /><br />«Jumal tänatud, et ma ei pea kirjutama ajaloolisi romaane, milles Goethe teenijanna paneb hommikul kingi jalga. Mina, kirjanik, kes peaks oma isanda iga sõna kuulma, võtku lühidalt ja ainult kahel leheküljel kokku nende kingakeste naha päritolu, visandagu kingsepa laste kopsuhaigus ja miks lehm hommikul piima ei tahtnud anda. Kogu maailm, kogu ajastu on selles kingade jalgapanekus. Kirjanik on ajaloo teener, aga juba vana ja kõva kuulmisega. Pooli oma isanda käskusid peab ta järeldama huulte liikumisest või ise välja mõtlema. Või arvama, et kui eile sooviti tee kõrvale kõvaks keedetud muna, siis küllap soovitakse tänagi. Õnneks ma ei kuule eriti hästi, kui ajalugu mu peale karjub.» 2007. aastal rändab noor Edgar Roone hääletades mööda Põhja-Prantsusmaad. Ühest mahajäetud majast leiab ta tuttava kohanime. Selles nimes on õ-täht! <br /><br />Romaan «Lumi Liivimaal» küsib endalt ja lugejalt: kui palju me võime usaldada sõnu, mida igapäevaselt kõnelemiseks kasutame? Vahel loome ettevaatamatult öeldud sõnaga terve uue maailma. Teine kord tundub jällegi, et kõigist sõnadest jääb puudu. Mis aga juhtub siis, kui meil lugedes kellegi ammusurnud inimese päevikut, polegi midagi peale sõnade? <br /><br /><br />Edgar jõudis ranna Pirita-poolse otsani ning ronis nüüd trepist tagasi üles promenaadile. Retuusides luukõhn mees jooksis linna suunas. Kuulates noort ennast ja toda kauget naist kõnelemas, meenus Edgarile tema raamat «Klio kimbatus»: <br /><br />«Jumal tänatud, et ma ei pea kirjutama ajaloolisi romaane, milles Goethe teenijanna paneb hommikul kingi jalga. Mina, kirjanik, kes peaks oma isanda iga sõna kuulma, võtku lühidalt ja ainult kahel leheküljel kokku nende kingakeste naha päritolu, visandagu kingsepa laste kopsuhaigus ja miks lehm hommikul piima ei tahtnud anda. Kogu maailm, kogu ajastu on selles kingade jalgapanekus. Kirjanik on ajaloo teener, aga juba vana ja kõva kuulmisega. Pooli oma isanda käskusid peab ta järeldama huulte liikumisest või ise välja mõtlema. Või arvama, et kui eile sooviti tee kõrvale kõvaks keedetud muna, siis küllap soovitakse tänagi. Õnneks ma ei kuule eriti hästi, kui ajalugu mu peale karjub.»