Maailmalõppu on läbi aegade ikka ennustatud ja ka kirjeldatud: varem väävlisaju ja põrgutulena, hiljem Maad tabava hiidmeteoriidi või roheliste mehikeste tegevusena. Ent maailmalõppu pole vaja tingimata mütoloogiast ja taevast otsida - see on asi, millega ka ise toime tuleme, kui tahame. Seni õnneks pole me veel tahtnud.
Võimalus «ise tehtud» maailmalõpu korraldamiseks tekkis kuuekümnendatel aastatel, mil USA ja N. Liidu tuumaarsenalidesse kuhjus tuumalõhkeainet määral, millest piisaks elu hävitamiseks Maal. Kole? Ent paljud usuvad, et just hirm «isetehtud» maailmalõpu ees on vähemalt suured sõjad seni ära hoidnud.
See raamat kõnelebki apokalüptilisest relvastusest - kontinentidevahelistest tuumarakettidest. Millised need on? Mida nad suudavad? Esmakordselt on eesti keeles võimalik lugeda ning piltidel näha palju sellist, mis oli pikka aega üliriikide suurim sõjasaladus.