«Õhtupäike väikestel majadel» on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata.

Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.