Roheline tsoon, Bagdad, 2003: müüriga ümbritsetud, ujumisbasseinide ja luksuslike mugavustega kompleksis alustavad Paul Bremer ja tema koalitsiooni ajutine valitsus (CPA) uue, demokraatliku Iraagi kujundamist. Personaliks idealistlikud abid, kes olid valitud oma kohale peamiselt tänu vaadetele sellistes küsimustes nagu abort ja surmanuhtlus, veetis CPA okupatsiooni esimese, otsustava aasta, püüeldes eesmärkide poole, millel oli sõjajärgse riigi pakiliste vajadustega väga vähe pistmist.

Rajiv Chandrasekaran, ajalehe The Washington Post Bagdadi büroo endine juhataja, pakub meile intiimset pilguheitu sellesse võlur Ozi Smaragdlinna meenutavasse mulli, mis ei lasknud end segada väljaspool müüre aina kasvavast kaosest.

Teos kirjeldab inimeste kaudu USA valitsuses sõja alguses valitsenud ideoloogiat, mis võib olla poliitikutele tuttav ja tavapärane, kuid seda tülgastavam tavalisele inimesele. Raamat võiks olla kohustuslik lgemine neile, kes on valmis uskuma valitsejaid kinnisilmi, kellele eesmärk pühendab alati abinõu. Iraagi sõja teemaga pisutki kursis olevale lugejale nauditav raamat.