Iris pärib vanaema vana maja, kus ta lapsepõlves koolivaheajad veetis. Ta rändab mööda tubasid ja aeda, mööda unustusehõlma vajunud maailma, kus punased sõstrad üleöö valgeks muutuvad ja konservitud pisaratena purki pannakse, kus õunapuu kaks korda järjest õitseb, külad kaovad ja naised sõrmeotstest sädemeid poetavad.
Toast-tuppa jalutades sorib ta omaenese mälestustes ja unustustes: Millega tegeles ta vanaisa tegelikult enne seda, kui ta sõtta läks? Kes meestest armastasid Bertha tütreid? Kes sõi õuna koos seemnetega ära? Lõpuks jõuab Iris oma meenutustes selle ööni, mil ta täditütar Rosmariega juhtus kohutav õnnetus: Mida tegi Rosmarie talveaia katusel? Ja mida tahtis ta Irisele veel öelda? Iris aimab, et unustamisel on erinevaid liike. Ja mäletamine on ainult üks nendest.

Katharina Hagena on sündinud 1967. aastal, õppinud Marburgis, Londonis ja Freiburgis inglise ja saksa filoloogiat, teinud teadustööd James-Joyce'i sihtasutuses Zürichis ja töötanud õppejõuna Trinity College's Dublinis ning Hamburgi ülikoolis. Praegu on ta vabakutseline kirjanik ja elab Hamburgis.