Milline õnn on olla eikeegi. Istuda tähtsusetu uberiku akna all ja vaadelda, kui ilusasti õitseb roosa pelargoonium.
Ma juubeldan, kui minult küsitakse nime. Siis ma ütlen selle nii tasa, et pean kordama. Nii tasa, et kellelegi meelde ei jääks. Et keegi ei saaks öelda: «Aa, see on see...»
Oma elu teisel poolel olen hakanud armastama rohelist värvi.
Milleks vahtida kaugusesse, õnn on ju siinsamas metsa rohelises rahus, möödunud õnnetuse õlgadel, kodutee kummelimurul. Õnn on elada eikellegina.
