Päev, mil Cushla kohtub tema perele kuuluvas kõrtsis Belfastist pärit abielumehe Michaeliga, ei ole sugugi eriline. Aga Põhja-Iirimaal käib armastuse kannul pahatihti vägivald ning sellel kohtumisel on nende mõlema elule pöördumatu mõju.

Samal ajal kui inimesed igal hommikul üles tõusevad ning tööle, kooli, kirikusse või kõrtsi lähevad, räägitakse päevauudistes, kuidas plahvatas järjekordne autopomm, kuidas veel üks inimene läbi peksti, tapeti või surnu pähe maha jäeti. Algkoolis, kus Cushla õpetajana töötab, on laste igapäevases kõnepruugis sellised sõnad nagu «süütepomm» ja «kummikuulid». Linnas üha kasvavate pingete taustal proovib Cushla laveerida piiride vahel, mille ületamist ta poleks osanud ettegi kujutada.

Terava, ent liigutava pilguga annab Kennedy edasi 1970. aastate Põhja-Iirimaa olustikku ning loob maailma, mis niipea meelest ei lähe. Ohtralt kiitust pälvinud romaan on ühtaegu õrn ja šokeeriv ning jutustab inimestest, kes proovivad tavatul ajal elada tavalist elu.

Louise Kennedy (1967) on iiri kirjanik, kes kasvas üles Belfasti lähedal. Lisaks debüütromaanile «Üleastumised» on ta kirjutanud lühijutukogu «Maailmalõpp on ummiktänav» ning ta on ainus naine, kes on kaks korda kandideerinud Sunday Timesi novellipreemiale (vastavalt 2019. ja 2020. aastal). Enne kirjutamisele pühendumist töötas ta ligi kolmkümmend aastat peakokana. Ta elab Sligos.

Armastus ja inimlikkus on kõige kiuste valguskiirena kohal ka raskeimates oludes. Teevad hetkeks õnnelikuks, et sealsamas alles jätta vaid lõõmav igatsus. Need tunded on nii ilusvalusad nagu Iirimaa teeservi palistavad okkalise varre ning kuldse õiega astelherned. Lugedes on kohati tunne, et hoiad mõnda neist tugevalt peos… [i:95458]