Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda.
Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla.
Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.