«Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad» kuulub usundiloo ja religioonifilosoofia klassiku Mircea Eliade põhiteoste hulka.

1951. aastal ilmunud laiahaardeline uurimus koondas ühtede kaante vahele suure osa selleks ajaks läänemaailmas talletatud teadmistest šamanismi fenomeni kohta ning sai veelgi täiendatud ja parandatud 1968. a teiseks trükiks.

Tegemist on eelkõige usundiloolise ja etnoloogilise, aga ka sotsioloogilise, psühholoogilise ja filosoofilise ülevaatega šamaanide rollist kõikides maailmajagudes läbi mitme aastatuhande. Rangelt akadeemilist esituslaadi täiendab Eliadele iseloomulikust sisse- ja kaasaelamisvõimest kantud sügav mõistmispüüe.