Käesolev teos on mõeldud tutvustama Baudelaire'i kui eesti kirjandusruumis tuntud luuletaja laiemat loomingut. Selles raamatus astub ta meie ette esseisti ja kriitikuna. Nagu ütleb pealkirigi, kõneleb Baudelaire siin Delacroix'st, Poe'st, Ingres'ist, Wagnerist, Hugost, Flaubert'ist kaasaegsena, kes elab ja liigub nendega samas kultuuriruumis. Baudelaire kirjutab inimesena, kes kõiki neid maale, mida ta kas armastab või ka vihkab, võib igal ajal nende asupaigas vaatamas käia, ning ta kirjutab publikule, kes saab teha sama.

Baudelaire ei ole objektiivne kriitik. On kunstnikke, kellest kõneldes ta ei hoia kokku leheruumi, süvenemist ega innukat kiitust, ja teisi, kelle kohta ta võib häirimatult kirjutada: «Vt eelmist.» Baudelaire'i meelest peaks kunst teenima ühtsuse ideed ja ta räägib pidevalt kunstiteosest kui tervikust ning kunstniku universaalsusest. Kunst on tema jaoks lunastuse ja hingelise ülenemise abinõu. Siin raamatus kohtame Baudelaire arutlemas ka nende märksõnade üle, millega teda ennast on meie kultuuriruumis kõige enam seostatud – dekadentsi, romantismi ja modernsuse üle.