Küüditamised, rahuliku elanikkonna massilised ebaseaduslikud deoprteerimised, olid nõukogude riigi poliitika lahutamatuks osaks. Kuid kahjuks polnud see kaugeltki nõukogude võimurite originaalne leiutis. Küüditamine oli laialdaselt kasutusel juba muistses Assüürias. Kristlikus kultuuris on laialt tuntud juutide Paabeli vangipõli -- juutide küüditamine oma kodumaalt. Frankide keiser Karl Suur deporteeris talle vaenulikud saksid frankide sekka, et nende vastupanu lõplikult murda. Küüditamistel oli kindel ideoloogiline eesmärk -- rahvaste assimileerimine, küüditatue võõrutamine oma kodumaast ja kultuurist. Küüditamist praktiseeriti laialt ka Hiinas. Just sealt jõudis see traditsioon mongolite vahendusel Venemaale. Esimeseks suurküüditajaks sai Stalini üks lemmikuid, Ivan IV, kes füüsilise hävitamise kõrval vastalisuses kahtlustatavaid bojaare koos nende talupoegadega riigi ühest osast teise asustas.
Ivan IV ehk eesti traditsioonis Juhan Julma ajal tabas küüditamine ka Eesti alasid. Esimene teadaolev küüditamine Eestis oli Tartu saksasoost kodanike deporteerimine Venemaale 1565. aastal. Taas langesid Tartu elanikud küüditamise ohvriks Stalini teise ajaloolise eeskuju, tsaar Peeter I ajal. Sellest tartlaste sunniviisil Venemaale viimisest jutustab ilmekalt ja emotsionaalselt eesti luulekunsti varamusse kuuluv Käsu Hansu nutulaul.
Seega oli Nõukogude võimudel enne Eesti annekteerimist ja okupeerimist juba väga rikas küüditamiste kogemus.