Hea lugeja,
see on luulekogu, mida selle autor ise enam lugeda ei saa.
Tõnu Toomiku maine matk katkes 1992.a. 24. augustil äkilise haigushoo tagajärjel. See pärtlipäeva hommikusööst igavikku lõpetas lühikese siinviibimise.
Jõu – ja kirgastumisallikaks oli noorele luuletajale loodus. Just selles peituva stiihia ja inimarmastuse ülenemine, täiuseigatsus igasse olemishetke, siirus igasse suhtesse, moodustavad Tõnu Toomiku luule olemuse.
***********************
Sa jätsid endast mõned luuletused ning kummalise mõra taevasse.
Jaan Toomik