Saksamaal sündinud ja õppinud ning USA-s tegutsenud Leo Strauss (1899–1973) on üks intrigeerivamaid poliitilisi mõtlejaid pärast Teist maailmasõda. Tema peateos „Loomulik õigus ja ajalugu“ (1953) annab sissejuhatuse poliitilise filosoofia ajalukku. Raamat keskendub küsimusele, kuidas Lääne traditsioon on mõistnud õige ja väära eristuse vahekorda loodusega. Kas arusaamad heast ja kurjast, paremast ja halvemast elust on kokkuleppelised ja sõltuvad kultuurist või tulenevad millestki loomulikust, loodusest? Raamat käsitleb ajaloolist relativismi, Max Weberi väärtusvaba sotsiaalteadust, loomuliku õiguse idee päritolu ning Platoni, Aristotelese ja Cicero ideid. Süvenetakse Hobbesi, Locke’i, Rousseauja Edmund Burke’i katsetesse loomulikku õigust au sisse tõsta, mis siiski süvendasid filosoofia allakäiku. Tõlkija järelsõna avab Straussi mõtlemise tagamaid ja postuumset mõju USA poliitikale.