Eestis on võistluslikke valimisi – üleriigilisi või ülemaalisi – korraldatud enam kui sajandi vältel: esimest korda 1906. aastal, kui valiti Vene Riigiduumat, ja viimati 2024. aastal, kui olid Euroopa Parlamendi valimised. Valimiste toimumises ei ole iseenesest midagi erilist ja rahvusvahelises võrdluses ei ole ka see ajavahemik kuigi märkimisväärne, arvestades eriti, et ligikaudu poole sajandi vältel – 1940. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni – ei olnud valimistel mingit tegelikku tähtsust. Huvipakkuvaks ja intrigeerivaks osutuvad Eesti valimised aga seetõttu, et neid on korraldatud suisa üheteistkümnel eri moel. Jutt käib põhimõttelistest erinevustest, mis ühtedel juhtudel iseloomustavad esinduskogu valimisi ühtemoodi ja teistel juhtudel teistmoodi. See raamat ongi teekond läbi erinevuste, mis kajastuvad valimisreeglistikes ja sedakaudu ka valimissüsteemides. Nende erinevuste tundmisest võib tõusta kasu nii valijatele, võimukandjatele kui ka võimule pürgijatele. Kindlasti ei ole see raamat konkreetsete käitumisjuhiste kogumik, kuid parem minna valimistele vastu teadmistega võimalustest kui teadmisega paratamatusest.

Rein Toomla