Kirjastuse ületöötanud suhtekorraldaja, kelle tulevik on täiuslikult paika pandud, satub plindrisse, sest armub ajutisse toanaabrisse … ning avastab, et mees elab seitsme aasta taguses minevikus. Elutarkust täis ja vaimukas uus romaan New York Timesi bestsellerite autorilt, kellelt on ilmunud ka „Surnud romantikud“.

Mõnikord juhtub olema sinu elu kõige hullem päev ja sa pead välja mõtlema, kuidas pärast seda edasi elada.

Nii koostab Clementine plaani, et kaitsta oma südant: teha kõvasti tööd, leida keegi korralik, keda armastada, ja hoida meeles püüdlust kuu poole. Kuud püüda on rumal ja ilmselgelt metafooriline, kuid naise tädi ütles alati, et elus on vaja vähemalt üht suurt unistust. Ja viimasel aastal on see plaan sujunud tõrgeteta. Enamasti. Armastuse osa on raske, sest Clementine ei soovi kellegagi liiga lähedaseks saada – ta ei tea, kas tema süda seda taluks.

Ja siis avastab ta hiljuti surnud tädi korteri köögist võõra mehe. Mehe, kellel on lahked silmad ja lõunaosariikide aktsent ja kes armastab sidrunipirukat. Sellise mehe, kellesse ta enne kõike praegust oleks ülepeakaela armunud. Ja võib-olla armub uuesti. Ainult et mees elab minevikus. Täpsemalt öeldes seitsme aasta taguses ajas. Ning Clementine sõna otseses mõttes mehe tulevikus, seitse aastat hiljem.

Tädi ütles alati, et tema korter on nagu ajavahe, koht, kus hetked sulavad kokku nagu vesivärvid. Ja Clementine teab, et armumisest ei tuleks midagi head.Lõppude lõpuks pole armastus kunagi aja, vaid ajastuse küsimus.