1630.-40. aastatel kasvasid Inglise kirikust välja vabakiriklased ja kalvinistliku meelelaadiga baptistid. Oma varajastel aastatel kannatasid nad pidevalt Briti krooni ja parlamendi poolt heakskiidetud kiriku tagakiusu all. 1660ndatel võeti vastu kurikuulus “Clarendoni kood”, millega püüti kõik riigi poolt ametlikult heakskiidetud usust lahkulööjad purustada. Nende jõuliste aktide range täideviimise all kannatasid nii presbüterlased, vabakiriklased kui ka baptistid, kuigi esines ka leebemaid perioode. Ühtlasi kannatasid presbüterlased ning vabakiriklased selle tagakiusu all vähem kui baptistid. Üks olulisi põhjuseid, miks nad valitsuse türanniale suutsid vastu seista, oli selles, et nende õpetuses valitses ühtsus. Presbüterlasi ühendas 1646.aastal kirjutatud Westminsteri usutunnistus. Vabakiriklased nõustusid põhimõtteliselt samade õpetuslike printsiipidega oma 1658. aastal kirjutatud Savoy usutunnistuses. Olles lasteristijatega suurel määral ühel meelel ning kannatades samasugust tagakiusu, ühinesid nendega ka kalvinistlikud baptistid, et seda laiaulatuslikku ühtsust avalikult kuulutada. Selleks saadeti kirju reformeeritud meelelaadiga baptistikogudustesse üle kogu Inglismaa ja Walesi, kus neil paluti saata oma esindajad kohtumisele Londonis aastal 1677. Esimene dokument kirjutati selleks, et oleks selge, mis eristab uusi kalvinistlikke baptiste arminiaanlikest baptistidest ja anabaptistidest. Tagakiusu tõttu avaldati nõndanimetatud teine Londoni usutunnistus anonüümselt.

1689. aastal pärisid Inglismaa trooni William ja Mary. Selle sama aasta 24. mail võeti seadusena vastu nn sallimise edikt ning kahe kuu jooksul kutsusid seitse Londoni pastorit baptiste Inglismaalt ja Walesist taas kohtuma. Esindajad kohtusid Londonis 3.–11. septembrini ning neid tuli kokku 107 kogudusest. Nad nõustusid 1677. aastal kirjutatud usutunnistusega ning lisasid sellele järgneva eessõna:

“Meie, teenistujad ja saadikud sajast ristitud kogudusest Inglismaalt ja Walesist (eitades arminiaanlust), oleme saanud kokku Londonis 3.juulist kuni 11. juulini 1689 ning nõuks võtnud käsitleda mõningaid teemasid, mis võiksid au tuua Jumalale ning ehitada üles meie kogudusi. Me soovitame ja anname tunnustuse sellele usutunnistusele (kõikide teiste kristlaste südamerahuks, kes erinevad meist ristimise küsimuses), ning peame seda meie usu tunnistuseks, sest see kirjeldab meie praktikaid ja õpetusi, ning soovime, et meie kogudused ka vastavalt seda kasutaksid.”

Raamatu autorid:

Hanserd Knollys, William Kiffin, John Harris, William Collins, Hercules Collins, Robert Steed, Leonard Harrison, George Barret, Isaac Lamb, Richard Adams, Benjamin Keath, Andrew Gifford, Thomas Vaux, Thomas Winnel, James Hitt, Richard Tidmarsh, William Facey, Samuel Buttel, Christopher Price, Daniel Finch, John Ball, Edmond White, William Pritchard, Paul Fruin, Richard Ring, John Tompkins, Toby Willes, John Carter, James Webb, Richard Sutton, Robert Knight, Edward Price, William Phipps, William Hankins, Samuel Ewer, Edward Man, Charles Archer