«Aadlipesa» ilmumisele (1859. a.) eelnenud aastail tekkis vene liberaalide ringkonnis nagu külluse sarvest igasuguseid projekte ja «teooriaid», mis esitati valitsusele feodalismi rekonstrueerimiseks. Vene ühiskonna kõrgemas kihis kääris nagu sipelgapesas.
Turgenevi romaanis «Aadlipesa» voolab aga kõik rahulikult ja sujuvalt, ainult meestegelaste vestlustes tundub ajuti äikeselisi noote. See oli tingitud revolutsioonilise õhkkonna aastakümneid püsinud ja tardunud olekust. Kuigi seltskonda kõrvetasid uued ühiskondlikud ideed, olid inimesed väliselt omandanud rahuliku hoiaku.
Turgenevi aadlipesa ei asetse maal, vaid kubermangulinnas O... (Orjol). See on linnastunud aadel, seal ei tegeldagi otseselt maaküsimusega. Aadel taotleb linnastuda, püüdleb uute võimaluste poole, kuid peamiseks tuluallikaks on jäänud ikkagi maa - maamõisad.
Autor suhtub kõduneva aadlipesa elanikesse osalt kerge irooniaga, osalt kahetseva armastusega, seal puuduvad tumedad varjud ja heledad päikeselaigud. Tal on kahju hääbuvast, kuid mitte hääbunust.
F. Kõlli