Kirjaniku käesolev raamat, kuigi olemuselt täiesti iseseisev teos, jätkab teatud määral ometi tema suurt elutööd, «Forsyte'ide saagat». Kõigis kolmes romaanis esineb peategelasena sama kõrgema keskklassi liige Soames, keda kohtame käesolevas raamatuski.
Siin hakkab ta oma väimehe kaudu juba keskklassist üle kalduma kõrgemasse klassi.
Kogu «Forsyte'ide saaga» ongi inglise kõrgema keskklassi suur lugulaul, mis voolab enamasti rahuliku, haruneva, laia, paiguti voogava vooluna, võttes enda alla ümmarguselt sada aastat. Tõsiseid kärestikke pole selles voolus peaaegu olemaski.

Sama iseloom on ka käesoleval romaanil, ainult pilget oleks nagu rohkem ja kibedamat kui tema eelkäijais. Vana Soamesi suhtes tundub aga, et kirjanik on muutunud tema vastu soojemaks ja nagu kaasatundvamaks. Kainest omanikust, omandusmehest saab pikkamisi inimene, kes elab südame verega.