Käesolev brošüür tutvustab üht eesti ajalookirjanduses väga vähe käsitletud ajalõiku – XVI sajandi lõppu ja XVII sajandi algust. Eesti ala oli sel ajal jagatud Poola, Rootsi ja Taani riigi vahel ning oli kaua kestvate veriste sõdade tallermaaks. Eesti talupoeg kannatas mõisa rõhumise, sõjavägede rüüstamise ning ikalduste ja taudide all, kuid jäi rahva olemasolu eest peetud visas võitluses siiski võitjaks. Sõjad ja nende tagajärjed jätsid oma pitseri sellele ajale, mida üldiselt iseloomustab teoorjusliku mõisamajanduse tugevnemine. Autor on Moskva ja Varssavi arhiivides leiduvatele seni kasutamata allikmaterjalidele tuginedes andnud pildi adratalupoegade kui eesti talurahva kandvama ja kõige arvukama kihi olukorrast. Brošüüris jälgitakse adratalupoegade varustatust maaga ja loomadega ning raskusi, mis talupoegadel oli oma talude majandamise ja mõisakoormiste kandmisega. Käsitletakse ka talurahva õiguslikku olukorda. Talurahva raskes olukorras ei süüdista autor Poola riigivõimu tegevust, mida balti saksa tendentsliku ajalookirjanduse eeskujul on tihti täiesti negatiivselt hinnatud. Sõdadest laastatud Lõuna-Eestis võib pigem märgata feodaalse ekspluateerimise surve teatud ajutist lõdvenemist. Rõhumine ei olnud seal raskem kui Põhja-Eestis Rootsi valdustes või Saaremaal Taani valdusalal ega olnud rängem kui XVI sajandi keskel, enne Liivi sõja puhkemist.
