See töö on ainuke vene poeedi luuletuste kogu eestikeelse tõlkega, mis on viimasel veerandsajandil pärast Eesti taasiseseisvumist välja antud. Raamatus on kasutatud paralleelsete tekstide põhimõtet. Kuna tõlkeid on kogunenud saja ringis, on need kavas välja anda luulekimpudena. Seitsmele poeesiole on loodud saatemuusika.
Luuletaja sai enneolematu tiitli osaliseks – aastal 1918 pärjati ta oma maa luule kuningaks ja seda ajal, mil kuulsust olid kogunud juba ka Majakovski, Balmont, Blok. Sajandialguse rahvale oli vaja midagi varemkuulmatut – ja seda neile Severjanin ka pakkus, kombineerides omavolitsi uusi sõnu, võttes neid üle teistest keeltest, mängles ja isegi veiderdas nendega. Kui mõni arvab tema loomingus tundvat esteeditsemise hõngu, siis olgu teada, et ta tegi seda meelega ja ironiseerides, millest aga aru ei saadud. Juhtus, et naeris publikule lavalt näkku, kui kohtas ennasttäis või peenutsevat kuulajaskonda.
«Iga mu stroof kui kõrvakiil
hääl aga lausa mõnitus vahel.
Rütmid pöidlasse painutet trääsaks...»
või…
«Ma põlgan teid meeletult
te tuhmid «ekstsellentsid»!
Ja põlates loodan
Üleilmsele resonantsile.»
Meie kohang — Victoria-Regia:
harva õitsengu hoos...
Eel ja pärast teda elu – eleegia
Lootusulmaga koos.
Tuled sa – õrnun kurbuse leegi ja
lennu väristusvoos.
Meie kohang – Victoria-Regia:
harva õitsengu hoos...
Nõustuge, see on ime isegi tõlkes. Niisiis: poeesia pole tõigitav, ja ikkagi – iga katse tuua poeetiline sõna teisesse keeltesse – teiste rahvasteni – väärib tunnustust.
Tõlkeluule – see eeldab nii mõistust, haritust kui ka keelte tundmist, see on veel ka südamekutse, püüdlus tuua teisteni see, mis sind erutas, mis resoneerus su hinges, mis
helises kaasa.....
Mulle tundub, et tõlke autoril see õnnestus, olgugi et kohati veidi rabedalt, see-eest-armastusega.
До и после неё жизнь – элегия…
И надежда в мечту…
Igor-Severjanini kargelt sädelev, ekstravagantne luule on mind saatnud oma kolmkümmend aastat – ajast, mil lähenes tema saja-aasta juubel. Ka tõlgetega tegin algust samal ajal, vahepeal asi soikus, hirmkeeruline tundus tõlkida tõlkimatuks peetavaid poeese. Kui ma lõpuks siiski söandasin seda «avantüüri» alustada, oli minu «esimeseks pääsukeseks« «Täna ma ei tule» («Сегодня не приду»). Sellist tabamatut šarmi õhkus sellest, et kutsus kaasa, küllap oli tollal enda meelestatuski selline. Edasi jõudsin «Mere» ülemlaulu juurde, mõtisklesin «Elu veidrusteste« üle, kurvastasin «Kaastundepoeesi« lugedes-lauldes…Kuuele värsile olen teinud muusikalise motiivi, ise akompaneerides ja disketile salvestanud...
Karolina Gryn
Ma ei saa kuidagi ilma «originaalitsemiseta»: poeesia pole tõlgitav. See pole minu mõte, see on severjaninlik mõte. Samas on tema tõlkinud eesti luulet rohkem, kui eesti luuletajad tema luulet: ja see teeb mulle suurt meelehärmi. Kuigi tema luule on kõlanud Henrik Visnapuu ja Aleksis Ranniti tõlkes – on seda vähe. Väga vahe, isegi kui see on väga hea. Võtkem näiteks «Victoria-Regia» Ranniti tõlkes.
Poeedi biograaf
Mihhail Petrov
